Gate 21G ja oma 3 tundi ootamist..

Muidugi ka viimased patisseries'i külastused. Pöidlad pihku, et ma saaksin oma pagasi ka ilusti tagasi.. :)

It is so hard to say goodbye

Palju nutmist ja kallistusi - nii lahkusin ma külast Vauniére.

Sest mulle meeldib siin

Festival on nüüdseks läbi. Käivad veel viimased pakkimised ja peagi on küla inimestest peaaegu tühi. Jään igatsema neid vaateid aknast, kus terve õu on rahvast täis ja kõik peavad piknikku, söövad neid imemaitsvaid baguette.

Samuti jään igatsema neid toredaid koeri, keda on prantsusmaal ilmselt rohkem kui inimesi. See kõik on üsnagi sarnane Eestiga, kuid samas ka pole, siinsed inimesed on palju vabamad. Nad naudivad elu.

Eile õhtul jälgisin, kuidas prantslased tantsivad.. See oli tegelikult kohutav. Kõik lihtsalt looklesid muusika rütmis. Iseenesest oli naljakas, kuid ma ei suutnud seda nautida. Üritasin, kuid ei, see pole minule. Nad oskavad olla vabad ja nautida elu!

Vauniére

Louvre ..

Šokolaadimuuseum

Üle pika aja..

Taaskord on kirjutamisele pikk vahe sisse tulnud. Ilmselt piiratud interneti  ja vana arvuti tõttu, saame me ju kasutada seda ülivana arvutit ja kehva internetti korraga. Kuid kui aus olla, siis on see peaaegu alati hõivatud. Peame olema õnnelikud selle vähesega. Ja me oleme!

Üritan veel mõne pildi Pariisit lisada: Šokolaadimuuseumist ja Louvre’st. Ehk saan mõne lisada ka enda külast.

Üleeile mängiti mängu, mis kandis nime Piraadid. Kõigil olid kostüümid. Midagi teistsugust, pole seesugust asja Eestis kohanudki. Kõik peale minu olid nii osavõtlikud. Oskan öelda ainult wow!

Ja eile oli meie külas festival nimega FolkWelt. Ma polnud varem näinudki siin külas nii palju rahvast. Hämmastav. See meeleolu, joogid ja vaatemäng. Tänu eilsele festivalile magasin täna aga kaheteistkümneni. Ärgates tundus nagu oleks holiday. Esimene nädalavahetus, kus ma ei tee tööd..(vähemalt pole seni teinud ja loodetavasti ei pea tegema ka).  Naudin enda viimast nädalavahetust.

Tänane päev on igatahes olnud nii hea. Ärgates otse lõunasööki sööma ehk kella 12-st kuni 14.30-ni ma sõin. Ja kusjuures väga eestipärast toitu. Roheline salat porgandi jms, lihaaa juurviljade ja puuviljadega ning magustoiduks oli kaks erinevat šokolaadikooki vahukoorega ja erinevad jäätised.  Okei, ei puudunud ka prantsuspärane juust. AGA, festivali ajal elame taevas. Nii hea, kui festival on samas külas, kus sa elad.

Ja nii hea, et festival jätkub veel tänagi!

Ainukene väga kurb asi on see, et ma lahkun enne järgmist festivali, mis kannab nime Melting Pot. Järgmine festival peaks olema veeel ägedam! Kahju, kahju, kahju. Kuid noh, koju tahaks ju ka minna.

Sel korral lähen koju, juba neljapäeval hakkan liikuma. Ilmselt veedan öö Lyonis ja siis 24.08 kell 4 või 5 hommikul jõuan koju-koju. 

Natukene vaba aega, et lugeda ja kirjutada

Puhkus on möödunud. On aeg teha imepisike kokkuvõte kõigest. Eks ma siis üritan seda teha.

Alustan algusest.

Kaks töölaagrit on möödunud liiga kiiresti. Tõsiselt, liiga kiiresti. Kahju on, sest inimesed muudkui lahkuvad, kuid mina jään. Õnneks pole ma ainuke. Igatsen neid lahedaid inimesi, kellega koos veetsin ma kolm nädalat enda elust. Need nädalad olid suurepärased.

Kahjuks on jäänud ainult kaks nädalat. Mõte sellest on hirmutav, sest olen siinse eluga juba kohanenud. Olen harjunud selle ’’teistsuguse’’ eluga. Kollektiivse eluga. Internetivaba eluga. Telefonivaba eluga. On ainult inimesed, mängud, restoranid, peod, festivalid, väljasõidud, söömised, koristamised ja see ülimalt tore töö. Ma ei iroonitsenud, kui kirjutasin ’’ülimalt tore töö’’. See lihtsalt on tore. Sind ei sunnita tegema seda, mida sa teha ei taha. Sa saad valida, kus sa töötad ja mille kallal sa töötad. Esimesed kolm nädalat esimese töölaagriga peoruumi teha oli super. Samuti ka teise töölaagriga. Ootan huviga, et millal see lõplikult valmis saab. Samuti käisime väga palju aitamas teisi külasid. ’’Tasuta tööjõud’’.

Mäletan endiselt oma esimest päeva Prantsusmaal. Päeva, mis oli täis ootamist ja ruttamist. Päeva, mil mõtlesin tõsiselt, et mis saab, kui miski ei lähe nii nagu peab. Õnneks läks kõik hästi ja jõudsin ilusti kohale.  Arvatavasti oli see päev kõige pingelisem päev nende kahe kuu jooksul.

Esimesed muljed inimestest olid suurepärased. Nende näod olid naerul, kõik olid lahked ja abivalmid. On endiselt.  Ja see kõik meeldib mulle väga!

Puhkus Pariisis oli samuti super. Šokolaadimuuseum, Louvre muusium, Eiffel, Triumfikaar ja palju-palju muud. See jääb meelde. Julgen öelda, et armastan Pariisi. Samas igatsesin ma Pariisis olles mägesid. Lihtsalt igatsesin.  Ma ei tea, mida ma Eestis teen. Samuti igatsen ma juba neid imepisikesi pagariärisid, mis juba hommikul kell kuus oma lõhnaga ostma meelitasid.

Mäed on erilised. Ma võiks neid lõpmatuseni vaadata. Veetsime isegi ühe öö mäetipul telkides. Lõke ja joogid, et püsida soojana. Piknik ja palju muud. See oli imeline. Me ei mõelnud, et sätiks telgi kohta, kus pole kive, kände jne. Me otsisime tuulevaikset kohta. Kohta, kus oleks turvaline ja et me ei veereks mäetipust alla.

Mis veel.. Viimased kaks nädalat olen viimaks see vabatahtlik, kes ma olla tahtsin. Lõpuks ometi on mul natukenegi vaba aega. Enam ei ole terve päev organiseeritud. Loodetavasti ei hakka nüüd igav.

Ja ma sain koha majas, kuid nüüdseks tundub, et telgis oli parem! Boonuseks on ainult kapp ja riiulid.

Ja pidid lihtsalt ei laadi ära.. Kahjuks. Ma pole kuskil Prantsusmaal kohanud head internetti. 

natuke pilte.. jutt oleks liiast.. ja ilmselt ei laadi ka enamus pilte ära.. vähemalt mõni

Le comedia, wifi, Lyon Perrache

Nii.. Istun koos Gulseriga Lyoni bussijaamas.. Reis Pariisi on alanud. 

Päev algas suure koristamisega, mis kestis oma 4 tundi. Peale koristamist jätsime inimestega hüvasti ja istusin autosse koos Ondra, Pavla ja Gulseriga.

Seiklesime Lyoni poole. Kiirteed ja ilusad külad. Muidugi otsisime ka poodi, mis oleks avatud. On ju ikkagi pühapäev(päev, mil prantsusmaal on kõik suletud).

Nüüd ootame bussi, mis väljub kell 22.00. Pariisi jõuab see kell 6 hommikul. Tuleb ilus öö bussis..

Nautige pilte ka(eelmine nädalavahetus).

Unistena pildile..

Vaheldumisi kollased ja lillad põllud.. 

Kolm tundi autosõitu.. Ooooh, tahaks tagasi. Lõhn jääb meelde.