Puhkus on möödunud. On aeg teha
imepisike kokkuvõte kõigest. Eks ma siis üritan seda teha.
Alustan algusest.
Kaks töölaagrit on möödunud liiga
kiiresti. Tõsiselt, liiga kiiresti. Kahju on, sest inimesed muudkui lahkuvad,
kuid mina jään. Õnneks pole ma ainuke. Igatsen neid lahedaid inimesi, kellega
koos veetsin ma kolm nädalat enda elust. Need nädalad olid suurepärased.
Kahjuks on jäänud ainult kaks
nädalat. Mõte sellest on hirmutav, sest olen siinse eluga juba kohanenud. Olen
harjunud selle ’’teistsuguse’’ eluga. Kollektiivse eluga. Internetivaba eluga.
Telefonivaba eluga. On ainult inimesed, mängud, restoranid, peod, festivalid,
väljasõidud, söömised, koristamised ja see ülimalt tore töö. Ma ei
iroonitsenud, kui kirjutasin ’’ülimalt tore töö’’. See lihtsalt on tore. Sind
ei sunnita tegema seda, mida sa teha ei taha. Sa saad valida, kus sa töötad ja
mille kallal sa töötad. Esimesed kolm nädalat esimese töölaagriga peoruumi teha
oli super. Samuti ka teise töölaagriga. Ootan huviga, et millal see lõplikult
valmis saab. Samuti käisime väga palju aitamas teisi külasid. ’’Tasuta
tööjõud’’.
Mäletan endiselt oma esimest päeva
Prantsusmaal. Päeva, mis oli täis ootamist ja ruttamist. Päeva, mil mõtlesin
tõsiselt, et mis saab, kui miski ei lähe nii nagu peab. Õnneks läks kõik hästi
ja jõudsin ilusti kohale. Arvatavasti
oli see päev kõige pingelisem päev nende kahe kuu jooksul.
Esimesed muljed inimestest olid
suurepärased. Nende näod olid naerul, kõik olid lahked ja abivalmid. On
endiselt. Ja see kõik meeldib mulle
väga!
Puhkus Pariisis oli samuti super.
Šokolaadimuuseum, Louvre muusium, Eiffel, Triumfikaar ja palju-palju muud. See
jääb meelde. Julgen öelda, et armastan Pariisi. Samas igatsesin ma Pariisis
olles mägesid. Lihtsalt igatsesin. Ma ei
tea, mida ma Eestis teen. Samuti igatsen ma juba neid imepisikesi pagariärisid,
mis juba hommikul kell kuus oma lõhnaga ostma meelitasid.
Mäed on erilised. Ma võiks neid
lõpmatuseni vaadata. Veetsime isegi ühe öö mäetipul telkides. Lõke ja joogid,
et püsida soojana. Piknik ja palju muud. See oli imeline. Me ei mõelnud, et
sätiks telgi kohta, kus pole kive, kände jne. Me otsisime tuulevaikset kohta.
Kohta, kus oleks turvaline ja et me ei veereks mäetipust alla.
Mis veel.. Viimased kaks nädalat
olen viimaks see vabatahtlik, kes ma olla tahtsin. Lõpuks ometi on mul
natukenegi vaba aega. Enam ei ole terve päev organiseeritud. Loodetavasti ei
hakka nüüd igav.
Ja ma sain koha majas, kuid
nüüdseks tundub, et telgis oli parem! Boonuseks on ainult kapp ja riiulid.
Ja pidid lihtsalt ei laadi ära..
Kahjuks. Ma pole kuskil Prantsusmaal kohanud head internetti.
