Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi, rinnust saati kõrgub kastehein. Ütle mulle, kust ma rada teha tohin - igal pool on noor ja õitsev hein!

On jaanipäev - aeg, mil enamus eestlasi pidutseb. Kes kodus, kes mujal, mina aga sel aastal Tallinna lennujaamas. Jah, minu reis Lõuna-Prantsusmaale on alanud. Läbitud on juba peaaegu 300 km. Seda siis Eesti lõunapoolseimast vallast pealinna.

Ning nüüd ma siin istun. Tallinna lennujaamas. Ümberringi mõni üksik Eestisse saabunud isik, üks koristaja ja teisel pool akent hunnik taksosid, milledel lehvivad Eesti lipud ja milledes istuvad ainult rõõmsate nägudega taksojuhid. Muidugi on väga heaks kaaslasteks ka raamat "Minu Prantsusmaa", mille on kirjutanud Eia Uus ja kirsiks tordil on Coca-cola pudel, mis kannab Minu nime. Tegelikult peab tõdema, et nimedega coca-cola pudelid võib-olla isegi suurendavad müüki. Poleks ma seda muidu ju ostnud.

See selleks. Viimased kõned sõpradega ja varsti lähebki lennuk Tallinnast Frankfurti.

Ah, la vache! (A very popular expression in France, this expression means 'Oh my goodness!' The literal translation, 'Oh, the cow' strikes non-native French speakers as downright hilarious.)

Bonjour, je m'appelle Liina, J'habite à Võru, en Estonie. Je suis estonien. J'ao vingt ans et je suis une étudiante. J'étudie à l'Université Estonienne des sciences de la vie, Je parle estonien et en anglais. J'ame sortir avec mes amis.

Eelneva teksti grammatikas pole ma sugugi kindel, kuid arvatavasti saaksid prantslased aru, mida ma sellega öelda tahan. Ma loodan vähemalt.

Prantsuse keelest aga kõik. Eile sain teada, et projekti asukohas pole internetti ning seetõttu ei oska ma öelda, et kui tihti ma siia postitama hakkan - ehk saab käia kord nädalas kõrvalkülas, kus on wifi. Eks näis.

Praeguseks on kohver peaaegu pakitud ning naudin viimaseid päevi Eestis, seda koos pere ja sõpradega. Muidugi ei puudu ka varajased jaanipidustused, sest õige jaanipeo aja veedan ma kahjuks Tallinna lennujaamas.

Meelis Mõttus, Jaanipäev Metsavenna talus

Salut!

Olen tahtnud minna vabatahtlikuks juba natukene üle aasta. See tähendab seda, et olen vabatahtlikuks minemise kohta internetist päris palju lugenud, samuti olen rääkinud ka inimestega, kes on juba vabatahtlikud olnud.

2012. aasta suvel lasin ma käest võimaluse minna projekti Itaalias, mille tegevus oleks tiirelnud ümber festivali. Jah, ma kahetsen, et ei läinud. Seetõttu asusin aga 2012. aasta sügisel otsima endale uut ja huvitavat -  minule sobivat projekti.

Tingimusi ma palju ei seadnud. Teadsin juba alguses, et minu vabatahtlikuks olemise aeg ei saa ületada kahte või kolme kuud, sest seda ma endale kooli tõttu lubada ei taha. Samuti jälgisin ka projektide teemasid - projekti teema pidi olema minu jaoks huvitav!

Aastase uurimisega internetis olin ma enda jaoks leidnud juba päris palju saite, kuhu riputatakse ülesse projektid, millesse saab kandideerida. Sel korral leidsin selle õige projekti Continuous Actioni kodulehelt.
Kandideerisin ning hiljem sain kirja, et osutusin valituks. Hüppasin rõõmust lakke.

Nüüdseks on asi jõudnud nii kaugele, et on olemas kindlustus, lennupiletid ning välja tuleb uurida vaid rongi ajad Lyonist Grenoblesse ja sealt edasi Lus la croix hautesse. Samuti on toimunud ka seminar ja kokkusaamine saatva organisatsiooniga.


Kuid miks ma ikkagi tahan minna vabatahtlikuks? Uus kultuur, keel ja seltskond - iseenesest väga mõnus vaheldus praegusele.


Keelelise koha pealt rääkides olen teadlik, et ainult 34% prantslastest oskavad rääkida inglise keelt. Mainin ära ka selle, et mina prantsuse keelt ei oska ja loodan hakkama saada inglise keelega(muidugi üritan enne minekut ja seal olles prantsuse keelt õppida - on see keel ju inglise keele järel teine keel, mida tavaliselt õpetatakse ja õpitakse).

Arvatavasti saab sinna kokku tulnud seltskond olema ka üsnagi kirju. See aga tähendab palju uusi tutvuseid ja põnevaid teadmiseid. Väga palju on naljatletud ka konna jalgade söömisega ja veini joomisega. Samuti ka teod ja hobuseliha. See selleks, eks see näha ole. Praegu ei oska kommenteerida.

Elame ja näeme, mida tulevik toob.

Tervist kallid kaasmaalased!

Kui Te mind vähegi teate, siis võib-olla olete ehk kuulnud, et lähen täpselt kuuekümne üheks päevaks Lõuna-Prantsusmaale vabatahtlikuks - minek on 24.06.2013 ja tagasi jõuan alles 23.08.2013. 

Nüüd tekib küsimus, et kas kõik, kes kuhugi lähevad, peavad sellest blogi tegema? Minu vastus: ei pea. Blogi tegin seetõttu, et Te saaksite minu tegemistel natukenegi silma peal hoida ja samas pääsen ma nüüd ära ka nii mõnestki kirjavahetusest, mida ma oleks olnud kohustatud tegema. 

Millest ma siia kirjutan? Kõigest, mis on seotud minu minekuga vabatahtlikuks. Ka nendest küsimustest, mida minult viimasel ajal väga tihti küsitud on: miks sa tahad minna vabatahtlikuks?, miks sa lähed just Prantsusmaale?, mida sa seal tegema hakkad?, kas sa ei karda üksi minna?, kas sa mõtled viimasel ajal tihti prantsusmaa peale? jne. Kuna seesuguseid küsimusi on küsitud palju, siis üritan neile ka blogis vastata. Samuti kirjutan ma natukene ka sellest, et kuidas Mina vabatahtlikuks sain, ehk on sellest kellelegi abi. Muidugi on olemas ka see võimalus, et mõni inimene saab siit selle "pisiku", mis lausa sunnib vabatahtlikuks minema.

Vaunières, Saint-Julien-en-Beauchêne, France