2012. aasta suvel lasin ma käest võimaluse minna projekti Itaalias, mille tegevus oleks tiirelnud ümber festivali. Jah, ma kahetsen, et ei läinud. Seetõttu asusin aga 2012. aasta sügisel otsima endale uut ja huvitavat - minule sobivat projekti.
Tingimusi ma palju ei seadnud. Teadsin juba alguses, et minu vabatahtlikuks olemise aeg ei saa ületada kahte või kolme kuud, sest seda ma endale kooli tõttu lubada ei taha. Samuti jälgisin ka projektide teemasid - projekti teema pidi olema minu jaoks huvitav!
Aastase uurimisega internetis olin ma enda jaoks leidnud juba päris palju saite, kuhu riputatakse ülesse projektid, millesse saab kandideerida. Sel korral leidsin selle õige projekti Continuous Actioni kodulehelt.
Kandideerisin ning hiljem sain kirja, et osutusin valituks. Hüppasin rõõmust lakke.
Nüüdseks on asi jõudnud nii kaugele, et on olemas kindlustus, lennupiletid ning välja tuleb uurida vaid rongi ajad Lyonist Grenoblesse ja sealt edasi Lus la croix hautesse. Samuti on toimunud ka seminar ja kokkusaamine saatva organisatsiooniga.
Kuid miks ma ikkagi tahan minna vabatahtlikuks? Uus kultuur, keel ja seltskond - iseenesest väga mõnus vaheldus praegusele.
Keelelise koha pealt rääkides olen teadlik, et ainult 34% prantslastest oskavad rääkida inglise keelt. Mainin ära ka selle, et mina prantsuse keelt ei oska ja loodan hakkama saada inglise keelega(muidugi üritan enne minekut ja seal olles prantsuse keelt õppida - on see keel ju inglise keele järel teine keel, mida tavaliselt õpetatakse ja õpitakse).
Arvatavasti saab sinna kokku tulnud seltskond olema ka üsnagi kirju. See aga tähendab palju uusi tutvuseid ja põnevaid teadmiseid. Väga palju on naljatletud ka konna jalgade söömisega ja veini joomisega. Samuti ka teod ja hobuseliha. See selleks, eks see näha ole. Praegu ei oska kommenteerida.
Elame ja näeme, mida tulevik toob.
